Aedsalvei Salvia officinalis
Sugukond Huulõielised
 |
| http://www.aiamaailm.ee/363-505-thickbox/aedsalvei.jpg |
Ajalugu
Üks legendaarsemaid
maitsetaimi on salvei. Vanade roomlaste ütlus: miks peaks inimene surema, kui
ta aias kasvab salvei? Kehtib ka meie päevil. Keskajal usuti, et tass
salveiteed suurendab sümpaatiat ja armastust inimeste vahel.
Aedsalvei, mida
tarvitatakse maitse- ja ravimtaimena, pärineb Vahemeremaadest. Salveid tuntakse
500 eri liiki, nende hulgas on palju ka dekoratiivtaimi. Maailma parimat
salveid kultiveeritakse Lõuna-Euroopas – Jugoslaavias, kus Makedoonias ja
Dalmaatsias katab salvei terveid mäekülgi. Hinnatud on samuti Kreeka, Itaalia
ja Lõuna-Prantsusmaa salvei. Eestis kasvab ilusti, kuid on pisut külmaõrn.
 |
| https://www.provenwinners.com/sites/provenwinners.com/files/imagecache/500x500/ifa_upload/50164.jpg |
Kirjeldus
Salvei on mitmeaastane
poolpõõsas. Taime neljakandilised, sitked ja puitunud varred on kaetud pehmete
udemetega. Vars haruneb maapinnalt, olles alumises osas puitunud ja ülalt
rohtne. Salvei huuljad õied on tavaliselt sinised aga võivad olla ka roosad,
lillad või valged. Õied on kuni kahe sentimeetri pikkused, paiknedes ülemiste
lehtede all kobaras. Vanemad taimed õitsevad juba juunis, kevadkülvist saadud
taimed aga juulis-augustis. Salvei lehed võivad olla kuni viie sentimeetri
pikkused ja asetsevad varrel vastamisi. Hallikasrohelised lehed on kaetud
pehmete ebemetega ning tunduvad katsudes sametised. Mõnel sordil on ka
sakiliste servadega lehed, samuti leidub nii kollase- kui ka kirjulehelisi dekoratiivseid
sorte. Salveipõõsas võib kasvada 30-75cm kõrguseks.
 |
| http://lambley.com.au/sites/default/files/styles/full_image/public/plant_entry_photos/salvia_officinalis_berggarten.jpg |
Värsked salveiseemned
idanevad kiiresti. Siiski tuleks salveitaimed ette kasvatada ja hiljem
peenrasse ümber istutada. Seemned külvatakse märtsis külvikasti 1-2 cm
sügavusele. Soovitatav vahekaugus taimede istutamisel on 20x 40 cm. Salvei
eelistab liivakat, keskmise viljakusega ja hea drenaažiga kergelt aluselist
mulda pH tasemega 6.4. Eesti kliimas tuleks salvei istutada aia kõige
päikselisemasse paika kuigi kasvab edukalt ka poolvarjus. Esimesel aastal saaki
ei koguta, kärbitakse vaid latvu. See paneb taimed hästi võrsuma ning suurendab
ka talvekindlust. Talub põuda päris hästi aga väga kuival suvel on saagirikkamad
need taimed, mis kasvavad poolvarjulises kohas. Lehti kogutakse enne õitsemist
ja õitsemise alguses, vanematelt taimedelt saab suve jooksul 2 saaki.
Esimest korda lõigatakse
taim maha puitunud osani, teist korda samuti varreni enne sügisesi öökülmasid.
Salvei on küll üsna ilmastikukindel aga samas vastuvõtlik juuremädanikule.
Valedes tingimustest närbub salvei kiiresti. Probleeme võivad valmistada ka
nälkjad, ämblikud, lestad ja lehetäid. Ehkki salvei pärineb Vahemere
põhjarannikult, kasvab see edukalt ka Eesti kliimas. Meil tuleks salvei talveks
katta või tõsta potiga siseruumidesse. Lumerohketel talvedel võib talvituda ka
katmata.
Sordivalik on rikkalik:
’Berggarten’ – ümarate lehtedega ja ebaühtlase õitsemisega; ’Icterina’ –
atraktiivsete rohelise-kreemkirjude lehtedega; ’Minor’ – tuhmrohelised lehed,
väikesed lillad õied; ’Purpurascens’ – purpurpunaste lehtedega; ’Tricolor’ –
originaalsed omapärased kolmevärvilised lehed, tuhmroheline, kreemikaslilla ja
lõheroosaga.
 |
| https://apps.rhs.org.uk/plantselectorimages/detail/WSY0078175_5425.jpg |
Salvei biokeemiline kooslus
Salvei sisaldab
eeterlikke õlisid (2,5%), millest suurema osa moodustab tsineool. Leidub veel
pineeni, borneooli, tujooni, salveeni, fütontsiide, flavonoide, rasvhappeid,
saponiine, alkaloidide jälgi, mõru- ja muid aineid. Salvei keemiline kooslus on
keeruline, selle uurimine jätkub. Varjus kasvanud aedsalvei lehed sisaldavad
tujooni palju rohkem, kui päiksepaistel kasvanu omad.
 |
| http://supplyist.com/wp-content/uploads/2013/09/dried-sage.jpg |
Salvei köögis
Salvei meenutab kamprit
ja sidrunit ning sel on meeldivalt mõru järelmaitse. Eriti kõrgelt hinnatakse
salveid inglise köögis. Kuna salvei on väga erilise ja tugeva maitsega, pole
selle kasutamine meie köögis veel väga levinud. Kulinaarias leiab laia
kasutust, eelkõige linnulihast ja sealihast valmistatud roogade maitsestamisel.
Sobib ka lamba-, looma- ja kalaliha maitsestamiseks. Kanamaksapasteedile annab
hautamisel lisatud salveileht erakordset hõrkust. Seda ürti kasutatakse palju
suppide, küpsetiste, vorstide, lihapirukate, linnuliha (täidistes) ja
marinaadide maitsestamiseks. Sobib kasutada
salatitele, juustule, munaroogadele,
pastale ning samuti paljude aedviljade ja isegi puuviljadega (näiteks
apelsinide ja laimiga). Salveist saab väga mõnusa ürdivõi.
Värske ja kuivatatud
salvei on täiesti erineva maitsega. Värskes salveis on sidruninoot palju
tugevam.
 |
| http://www.phytoimages.siu.edu/users/paraman1/11_17_13/Upload17Nov13/SalviaOfficinalis1.jpg |
Salvei rahvameditsiinis
Ravimtaimena on salvei
väga laialt kasutuses. Kuna taim sisaldab väga palju eeterlikke õlisid ei
soovitata salveiteed tarvitada üle kahe klaasi päevas ja mitte üle ühe nädala
järjest. Salveid ei soovitata kasutada ägeda neerupõletiku korral ja raseduse
ajal.
Salveimahl ravib halvasti
paranevaid ja põletikulisi haavu ning veenipõletikke. Juuste väljalangemise
korral hõõrutakse peanahka salveimahlaga. Ravivalt toimib ka parodontoosi
puhul. Viimasel ajal on hakatud edukalt kasutama ka nahahaigustel, allergia
ravil. Külmetuse puhul sobib salveile juurde lisada männikasve, eriti hea toime
on sellel seguteel bronhiidi korral.
Põiekivide puhul
soovitatakse juua teesegu salveist, piparmündist, köömnetest. Koos melissi ja
paiselehega aitab teesegu sapikivide puhul. Viljatuse vastu soovitab
rahvameditsiin võtta naistel päevas teelusikatäis salveimahla, millele on
lisatud pisut soola. Salveitee vähendab ka higistamist.
Rahvameditsiinis on salveid
tarvitatud tõmmise ja teena. Teeks võetakse 5 g ürtiklaasi keeva vee kohta ja
lastakse 15-20 minutit tõmmata. Teed hoitakse suus, loputatakse suud ja
kuristatakse kurku, kuid seda ei neelata alla. Kui gripp või mõni
külmetushaigus on laastanud teie tervist ja kuidagi ei taastu hea enesetunne,
tehke salveiteed ja jooge mõned päevad üks tass päevas.
Salveisuits, sütel
põletatud salveilehed või ruumide pesu salveitõmmisega desinfitseerib ruume ja
tõrjub koisid.
Allikad
Paju, A. (2000). Aed ja
mets kui apteek. Tallinn: Maalehe Raamat.
Värva,M.(2004).Meie
ravimtaimed. Tallinn: Elmatar.
Terviseleht, Aive Luigela
http://nokitse.ee/rahvameditsiin/aedsalvei
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/aedsalvei-imeline-ravimtaim?id=47342235
http://www.sudameapteek.ee/aedsalvei/
http://juhendaja.ee/aedsalvei-0526samm0/
https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/207
Porgand ehk aedporgand Daucus carota sativus, Daucus sativus
Sugukond Sarikalised
 |
| http://www.driada.net/flora.php?idart=292 |
Ajalugu
Metsik porgand pärineb
tõenäoliselt Iraanist ja Afganistanist, sest seal on porgandi geneetilise
mitmekesisuse kese. Porgandit kasvatati juba enne meie ajaarvamist nii
kreeklaste kui ka roomlaste aedades. Roomlaste juures oli porgand laual
piduroana. 16.saj peeti teda veel delikatessiks. 17.saj hakkas see köögivili
levima Euroopa maades, veel tundmata tema raviomadusi. Keskajal hakati
porgandit juba pidama võimsaks ravimtaimeks. Sellest ajast on pärit toore
porgandi hoidmine mees, mis säilitas kõik vitamiinid. Prantsusmaal ja Saksamaal
oli meeporgand jõuluroaks, et inimene oleks terve kogu järgneva aasta. Esialgu
ei kasvatatud porgandeid juurika, vaid seemnete ja lõhnavate lehtede saamiseks.
Mõningaid porgandi sugulasi, näiteks peterselli, tilli ja köömnet kasvatatakse
tänini lehtede ja seemnete saamiseks. Ka porgandi lehed kõlbavad vabalt süüa ja
salatiks kasutada, kuigi seda tavaliselt ei tehta.
Esimesed porgandiseemnete
arheoloogilised leiud pärinevad I-II aastatuhandest eKr. Rooma keiser Tiberius
olevat olnud suur porgandite nautija ja lasknud neid tuua Saksamaalt Reini jõe
lähistelt. 3. sajandist pärinevas Apicuse kokaraamatus on retsepte, mille üks komponent
on porgand. Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest aretatud
lihaka juurega sordid. Kunstliku valiku abil vähendati metsiku porgandi
kibedust, suurendati magusust ja koort muudeti õhemaks. 17. sajandil oli
maailma peamine porgandite aretamise keskus Holland. Kuna sel ajal oli seal
võimul Oranje dünastia ja porgandidki olid oranži värvi, hakati Hollandis
porgandeid värvi tõttu kasutama Oranje dünastia ja edaspidi kogu Hollandi
iseseisvuse sümbolina.
 |
| http://plantar.global/wp-content/uploads/2015/12/111.jpg |
Kirjeldus
Porgand on kaheaastane
taim ja kuulub sarikaliste (Apiaceae) sugukonda. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku
ja juurvilja. Teisel aastal kasvab kuni 1 m kõrgune hargnenud õisikuvars,
millel arenevad õied ja valmivad seemned. Porgandi õisik on liitsarikas. Õied
on väikesed, valged ja risttolmlevad putukate abil. Vili on kaksikseemnis. See
koosneb kahest lamedast, ovaalsest seemnest, mis üksteisest kergesti eralduvad.
Porgandiseeme on tugeva iseloomuliku lõhnaga, sest sisaldab eeterlikke õlisid.
Seeme on kaetud tihedate ogadega, nende abil haakuvad seemned üksteise külge.
Pärislehed on pika rootsuga, püstised või tõusvad, kolmnurkse, mitmekordselt sulgjalt
lõhestunud lehelabaga. Porgandi juuresse kogub taim toitaineid, mis on
vajalikud pika varre kasvatamiseks ja õitsemiseks teisel eluaastal. Juurikas
koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksemast koorest, mille vahel olevas kambiumiringis
toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, võib porgand lõheneda. Porgandi südamik on
tavaliselt koorest heledam, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Porgandi
juurvili on väga plastiline ja muudab kergesti oma tüüpilist kuju.
 |
| https://bugwoodcloud.org/images/384x256/5506557.jpg |
Kasvatamine, säilitamine, sordid.
Selleks, et porganditel
juur ei deformeeruks, on kõige parem külvata nad lahtisele pinnasele, milles
poleks kive. Porgand eelistab kasvuks kergemaid huumusrikkaid muldi. Kõige
paremini sobivad vett läbilaskva aluspõhjaga kerged liivsavi- või
saviliivmullad. Porgand kasvab ka hästilagunenud turvasmuldadel. Muld peab
olema sügavalt haritud, kivideta, poorne ja sõmerja struktuuriga ning hästi kuivendatud
ja umbrohupuhas. Savimullad on ka õhuvaesed ja neil tekib kergesti mullakoorik.
Optimaalseks mullahappesuseks loetakse mineraalmuldadel 6,0...7,0,
turvasmuldadel 5,0...5,5. Porgand ei talu värsket lubiväetist ega värsket
sõnnikut. Värske sõnnikuga väetamise tagajärjel moondub sageli juurvilja kuju,
halveneb säilivus ning väheneb kuivainesisaldus ja põhjustab nitraatide
kuhjumist. Nii lubiväetis kui ka sõnnik antakse vajaduse korral eelviljale. Porgand
on tundlik igasuguse väetamise suhtes ja seepärast tasub vältida üleväetamist.
Seemnete läbimõõt on 1–2mm ja nad tuleks külvata 2cm sügavusele, reavahega
8…10cm. Seemet võib külvata juba aprilli esimesel poolel aga midagi ei juhtu,
kui külv toimub juunis, jaanipäeva paiku. Kõige paremini kasvab porgand
täisvalguses, aga pisut talub ta ka varju. Porgand idaneb aeglaselt ja tärkab
tavaliselt alles 10-18 päeva pärast külvi. Tärkamisaeg sõltub mulla niiskusest ja
temperatuurist. Soojas niiskes mullas võib hea elujõuga seeme tärgata isegi
nädala pärast. Seeme hakkab idanema juba temperatuuril 4...5°C. Tõusmed on öökülmadele vastupidavad, taludes
-3...-4°C külma. Pärislehed taluvad
veelgi külmemat temperatuuri. Juurvilja mullast väljaulatuvat osa aga kahjustab
juba -2°C. Sellised porgandid võivad
säilitamisel kergesti mädanema minna. Porgandi kasvuks vajalik optimaalne
temperatuur on 18...22°C. Esimene
pärisleht ilmub kaks nädalat pärast tärkamist. Porgandi seemned on
idanemisvõimelised 3–4 aastat. Porgandiseemet kulub 2…3g/m2 kohta, seemet võib
enne külvi 2…3 päeva leotada. Kergetel muldadel võib porgandi külvata juba
hilja sügisel, siis tärkab ta kevadel külvatust märksa varem. Kasvuperioodil
vajab piisavalt niiskust. Kui kevadel külvijärgselt on muld liiga kuiv, võib
see põhjustada ebaühtlast tärkamist. Halvimal juhul kui seeme on jõudnud juba
idaneda ning seejärel jääb liiga kuivaks, hävineb tärkav taim sootuks. Seda
võib juhtuda eelkõige kergematel liivmuldadel, mille veehoiu võime on väike.
Niiskuse kõikumine kasvuperioodi lõpus võib põhjustada juurviljade lõhenemist.
Kui porgandijuur hakkab jämenema, harvendatakse taimed 2…3cm vahedega.
Tavaliselt vajalik ka teine harvendamine. Suureks kasvavad porgandid 4 kuuga.
Parim eelkultuur porgandile on tugevasti orgaanilist väetist saanud kapsas.
Kasvuajal põhjustavad peamisi probleeme porgandi-lehekirp ja porgandikärbes.
Veidi aitab külviaja valik. Külvata kas väga varakult või alles nädal enne
jaanipäeva, siis ei ole porgand lehekirbu massilise lendluse ajal kõige tundlikumas
arengufaasis. Vältida tuleks porgandipõllu rajamist okaspuude lähedusse, sest
seal talvitub porgandi lehekirp. Efektiivne võte kahjurite vastu on katmine
kattelooriga. Porgandit võivad kahjustada mitmed juurvilja või lehti
kahjustavad haigused. Juuri kahjustavad haigustekitajad nakatavad taime juba
põllul, kuid enamasti avaldub kahjustus alles hoidlas (baktermädanik,
valgemädanik, hahkhallitus).
Porgand on oma õhukese
koore ja suure veeaurumise tõttu üks raskemini säilitatavaid juurvilju. Kõige paremini
säilib hoidlas nullilähedasel temperatuuril õhuniiskus peab olema 80— 85% , aga
kodustes tingimustes on seda raske võimaldada. Säilitamiseks tuleb üles võetud
porgandeid kõigepealt lasta õhurikkas ruumis taheneda, et muld porgandite ümber
kuivaks ja maha pudiseks. Välja tuleb sorteerida haigusnähtustega porgandid,
hoidla peab olema kuiv ja jahe. Kodustes hoiuruumides on otstarbekas porgandeid
säilitada liivaga kihitatult salvedes või kastides. Liiv peab olema värske.
Niiske liiv takistab porganditest vee auramist ja isoleerib need üksteisest,
takistades niiviisi haiguste levikut. Mädanike leviku tõrjeks võib liivasse
segada tuhka. Viimasel ajal on räägitud ka säilitamisest turbas. Samas on väga
tülikas tassida liiva või turvast sügisel keldrisse ja kevadel jälle keldrist
välja. Hoiuruumi puudusel saab porgandeid säilitada ka kuhjas maetuna või
kasvukohal, mullast üles võtmata. Sel juhul tuleb sügisel enne külmade tulekut
pealsed maha lõigata ja porgandiridadele mulda kuhjata. Lumevaesel talvel võib katta
ka põhu või puulehtedega. Korralikult kaetud porgand säilib kevadeni, olles
karge ja haigustest kahjustamata. Pestud, puhastatud ja tükeldatud porgandeid
saab säilitada ka sügavkülmas.
Porgandisordid jagunevad
kahte suurde rühma. Ida ehk Aasia rühma kuuluvad kollase, roosa, violetse ja
isegi musta värvusega teisendid. Lääne ehk Euroopa rühma kuuluvad valdavalt
oranži või oranžikaspunase värvusega teisendid, neid nimetatakse ka
karotiinporgandeiks. Eestis on kuni viimase ajani kasvatatud Euroopa rühma porgandeid.
Alles viimasel ajal on hakanud turule ilmuma Aasia rühma kuuluvaid
porgandisorte.
Kasvuaja pikkuse järgi
eristatakse kahte gruppi:
• varajane porgand: vegetatsiooni periood 80...100 päeva;
• hiline porgand: 120...150 päeva.
Juurvilja kuju järgi
eristatakse järgmisi sorditüüpe:
• PARIISI TURG (PARISIAN) `Pariisi turg`; `Rondo`;
• AMSTERDAM `Amini`, `Indu`, `Mokum`F1;
• NANTES `Express`, `Fancy`, `Nevis` F1, `Narbonne`F1,
`Panther`F1;
• BERLICUM `Berjo`, `Fina`, `Bergamo`F1;
• FLAKKEE `Flacoro`, `Vita Longa`, `Fontana`F1;
• CHANTENAY `Redco`, `Rola`, `Shantenee 2461`.
Porgandi biokeemiline kooslus
Porgand on rikas
A-vitamiini eelvitamiini karotiini poolest, siin ületavad porgandit vaid punane
paprika ja astelpaju. Karotiin muutub organismis A-vitamiiniks, kuid vajab
omastamiseks rasvainet. Toore porgandi karotiinist omastab inimese organism
umbes 10%, kuid rasva lisamisel tõuseb karotiini omastatavus 85…90% . Vähem on
porgandis B-rühma vitamiine (B1 ja B2) ja vitamiine PP, C, D, E. Eriti tuleks
rõhutada porgandi mineraalainete rikkust. Mida temas ka pole: kaaliumi-, räni-,
väävli-, raua-, vase- ja koobaltiühendeid, joodi. Porgandis on palju suhkruid
(8…15%), ta on rikas aminohapete poolest, on leitud veel letsitiini, koliini,
betaiini, pektiinaineid, flavonoide ja eeterllikke õlisid.
 |
| http://cdn.territorialseed.com/images/uploads/8874_7675_large.jpg |
Porgand köögis
Koduses
toiduvalmistamises on porgand Eestis koos kurgiga valge peakapsa järel
teisel-kolmandal kohal; 11…13% tarbitavast köögiviljast moodustab porgand.
Võiks arvestada, et omas aias kasvatatud porgand on parim ravimina ja toiduna.
Noori, värskeid porgandeid tuleks süüa harjaga pestult koorimata, vanemaid
kraapida. Porganditoitude maitsestamiseks olgu käepärane petersell, ka majoraan
(pune) sobib hästi. Meeles peaks pidama, et porganditoidud toorena on
vastunäidustatud mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite korral ja peensoole
haigustel. Porgandi keeduvette soola ei panda, sest see halvendab maitset.
Suppidele lisamiseks pruunistatakse sibul koos porgandiga kergelt rasvaines,
kuhu lahustuvad värvikad karotinoidid. Toite porgandist on tohutult, iga
perenaine võib veelgi üllatada oma retseptidega. Porgand kuulub segasalatite
kooslusse, valmistatakse iseseisvana küll magushapu maitselisena, küll
teravamaitselisena koos küüslauguga. Hästi sobivad porgandiga banaan,
mustsõstrad, tikrimarjad. Samas on need salatid toitvad ja sobivad pärast
rasket haigust.
Termiline töötlemine
mõjutab küllaltki vähe porgandi toitainelist sisaldust, seejuures karotiin
omastatakse kõige paremini riivitud ja veidi rasvas hautatud porganditest.
Karotiin säilib isegi kuivatatud ja külmutatud porgandis. Karotiinirikas toit
parandab immuunsust, suurendab organismi kaitset.
Keskaegne raviraamat
ütles, et ükski juurvili ei ravi inimest paremini kui porgand. 1-2 porgandit
päevas katab A-vitamiini vajaduse. Kõiki toitaineid sisaldav porgand on kasulik
süüa toorena või juua mahlana. Toores porgand tugevdab organismi – tugevdab
vastupanuvõimet nakkushaigustele, on kasulik C-, A-vitamiini hüpovitaminoosi,
verevaesuse, isupuuduse, maksa-, neeru-, südameveresoonkonna ja
hingamisorganite haiguste korral. Porgand ei jää maha mikrofloorat hävitavate
fütontsiidide sisalduse poolest sibulast ja küüslaugust. Kui süüa toorest
porgandit, väheneb mikroobide hulk suuõõnes tunduvalt. Tervel inimesel ei ole
vastunäidustusi porgandi tarvitamisel. Südamelihase infarkti puhul antakse
esimestest päevadest alates porgandimahla a 100 g 2-3 korda päevas. Kui
porgandimahlale lisada mett, siis on see kasulik ülemiste hingamisteede
põletike puhul. Riivitud porgandi asetamine haavale vähendab valulikkust ja
põletikku ning soodustab paranemist. Kui põletushaavale panna marlisse mähitud
riivitud porgandit, siis ville ei teki. Kurgu-, häälepaelte ja igemepõletike
vastu soovitab rahvameditsiin võtta 3 spl riivitud porgandit meega, lisada
klaas piima ja juua soojalt. Rahvameditsiin on alati soovitanud porgandi
söömist nendele, kel soodumus kasvajate tekkeks. Kuna karotinoidid on siin
määravad, siis tuleks arvestada eelpool nimetatud nõudeid (kergelt keedetud või
rasvas hautatud). Ei tohiks kõrvale jätta ka porgandi lehti ja seemneid nende
raviva toime tõttu. Seemnetee on oluline imetavatel emadel, neerukivitõve ja
hemorroidide korral. Porgandiseemnetega on lahustatud neeru- ja põiekivisid (1
spl seemneid 1 kl keeva vee kohta, seista 1 ööpäev). Porgandipealsed sobivad
nii värskena kui ka kuivatatuna. Oma meeldiva lõhna ja maitse tõttu sobib
kuivatatud pealseid segada klorofülliseguks kuivatatud teede hulka. Kuivatatud
lehed on teena eeskätt hemorroidide ravis tunnustust leidnud. Kasutatakse veel
vitamiinisegudes, kehvveresuse, kõrge vererõhu, unetuse, angiini, kõrge
kolesteroolitaseme korral.
Allikad
http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/koogiviljandus/porgand#.VNnZceaUfyo
http://et.wikipedia.org/wiki/Porgand
http://www.terviseleht.ee/39/39_porgand.html
http://www.videvik.ee/487/porgand.html
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/porgand3
Vool.K (1974). Köögivilja
kasvatamine. Tallinn: Valgus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar