1. Ülevaade
Esimesed kiviktaimlad ehk
mägiaiad rajati Inglismaal, Eestisse jõudsid nad 1920 lõpus. Neist uhkeim ja
väidetavalt oma aja Euroopa suurim rajati Oru presidendilossi nõlvadele, mille
tarvis osteti Saksamaalt sadu nimetusi alpitaimi.
Tänapäeval võime
kiviktaimlat kohata rohkem vanemate talumajade juures, kuid ometigi on see ilus
ja dekoratiivne lillepeenar igati asjakohane ka kaasaegsetes väikeaedades, sest
võimaldab mitmekesistada aia plaani ja väljanägemist ning selle hooldaminegi ei
ole väga raske.
Kiviktaimla võib
väikesele kodule väga palju juurde anda, sest seda saab kujundada nii
kallakule, kui muldterrasile, mistõttu väikesed pinnad näevad välja suuremad ja
mitmekesisemad.
2. Rajamine ja hooldamine
Kiviktaimla on populaarne
oma praktilisuse poolest. Kiviktaimla rajamiseks on kõige parem ebatasane koht
aias (kalle, tõus). Loodusmaastikus võiks säilitada olemasoleva pinnase, mida
vajadust mööda rikastatakse.
Enne rajamist tuleb
veenduda, kas koht hoiab kuiva ja juhib sadeveed ära. Vajadusel tuleks rajada
äravoolu süsteem.
Kiviktaimla tõstmine
ümbritsevast maapinnast kõrgemal aitab parandada drenaaži. Looduslikel nõlvadel
üldjuhul pole drenaaži vaja. Drenaaž tehakse killustikust, kruusast või
kividest.
Kui pinnas on liivane ja
viljatu, siis see kooritakse ning täidetakse kiviktaimlale sobiva pinnasega.
Liivases pinnases rajatakse nõlv madalam, et taimede juurdumise perioodil vihm
liiva välja ei uhuks.
Kui pinnas on savine,
rajatakse kiviktaimla kõrgemale – siis säilib niiskus ja toitaineid ei uhuta
nii kiiresti välja.
Tasase maa-alaga aias,
kus põhjavesi on sügaval, võib rajada kiviktaimla abil madala süvisaia. Selleks
kaevatakse aia keskosa veelgi madalamaks ja kujundatakse sinna näiteks veesilm
või muru, selle ümbrusesse aga rajatakse kiviktaimla taimedest ilus ja
omapärane ringikujuline peenar.
Kiviktaimla asukohta
valides, tuleb eelistada päikesepaistelist ja valgusrikast kohta ning eelkõige
sobivad selleks kagu-, edela- ja lõunakallakud. Muidugi kui valitakse taimed,
mis ei vaja päikesevalgust, on võimalik rajada peenar ka varju. Sel puhul sobib
kagu ja ida pool. Varjus rajatud kiviktaimlas kasvavad ainult varjulembesed
taimed.
Peenra kuju rajatakse
vabakujuliselt ehk looduspäraselt või korrapäraselt. Tavaliselt rajatakse elamu
lähedusse pigem korrapäraseid kiviktaimlaid. Vabakujulise kiviktaimlaga annab
aga ära kasutada looduse reljeefid – kallakud, künkad, ebatasasused jne.
Ala mahamärkimiseks sobib
hästi aiavoolik. Seejärel tuleb muld hoolikalt ette valmistada, et hävitada
kõik püsiumbrohud. Selleks tuleb kas mürgitada herbitsiidiga või siis kaevata
kahe labidalehe sügavuselt maapind hargiga läbi ning võtta välja kõik umbrohujuured.
Seejärel moodustakse
väheviljakast liivasest pinnasest plaanitud kiviktaimla kuju ning asetatakse
kohale kivid, mis peavad olema oma kujult suured. Kivid on oluline osa
kiviktaimlas. Kivid peavad olema looduslikud ja on soovitatav kasutada ühte
tüüpi kive, nt maa-, raud- ja paekive olenevalt sellest, mis neist on
kättesaadavad. Kivid on vajalikud, et takistada vee aurustumist mullast,
mistõttu muld püsib kivide all ja vahedes parajalt niiske ning jahe, üleliigne
vesi valgub aga kiiresti ära.
Parimad on rahnud, mille
üks pool on tasane. Ei soovitata võtta teravate servadega kive või väga sileda
ja heleda pinnaga veeriseid, et koostis ei tunduks kunstlikuna.
Saab kasutada ka tuffi
või lubjakivi rahne, dolomiiti. Ei ole soovitav kasutada tööstuslikult toodetud
ehitusmaterjale – betooni, tellised ja teisi.
Hea lahendus on rajada
midagi sarnast looduses leidvatele kivi või kaljude motiividega, valides kõige sobivama
sõltuvalt aia maastikust. Maastikuaias asetatakse kivid vabalt, korrapärase
kujuga aias paigutatakse need ruudu või ringina.
Oluline on kivid
korralikult kinnitada, kolmandik või pool kivist peab jääma mulla alla. Kivid
peaksid pigem lebama, mitte kõrguma, et kompositsioon oleks võimalikult
stabiilne (kive võib ka maasse tsementeerida) ja oleks loomulik. Enne maasse
asetamist vaadata kivid igast küljest üle, et maapinnale jääks kõige ilusam
külg.
Kivid asetatakse
kiviktaimlasse rõhtsalt, poolenisti mulla sisse ja väikese kaldega tahapoole,
et sademeid hästi ära kasutada. Pikkust võiks kividel olla 30-60 cm.
Kui kivide asukohad on
valitud ja kivid paigutatud, lisatakse kivide vahele mullasegu, mis koosneb
mulla, turba ja liiva või kruusa segust vahekorras 1 : 1 : 1. Huumusrikkad
segud hästi hoiavad vett, kuid liiv või kruus hoiab hästi kuiva.
Ning ongi aeg istutada
taimed. Need võiks planeerida erinevate
rühmadena ning ühtlasi tuleks arvestada õitsemisaega, kõrgust ja värvust.
Vähestest liikidest koosnevad suured taimerühmad mõjuvad alati paremini ja
stiilsemalt, kui kirju sigri-migri. Kuna kiviktaimla ei pruugi õitseda kaua,
siis võib siis võib sinna taimi valida
ka lehtede värvuse järgi ning eriti ilus on, kui õnnestub valida taimed, mille
kõrgus ning lehtede kuju on erinev.
Kiviktaimla peab aasta
ringi kaunis olema, seetõttu tuleks taimed valida nii, et need sobiksid
kasvutingimustesse. Et saada soovitud välimus, tuleks istutada erineva
kõrgusega ja kujuga taimi.
Kiviktaimlale sobivad
madalad, õitsvad taimed, heintaimed, madalad sibullilled, samuti puude ja
põõsaste kääbusvormid. Taimede valik on üsna lai, igale maitsele leiab midagi.
Taimi rühmitades tuleb
meeles pidada, et osa siin kasvavaid liike ei õitse kauem kui kuu – ülejäänud
ajal on esil lehestik. Et kiviktaimlale soovitud struktuur anda, tuleks
istutada erineva kõrguse ja kujuga taimi. Arvestada tuleks, et õie värvi järgi
taimi valides võivad kombinatsioonid ebaõnnestuda, sest õitsemisajad ei pruugi
kattuda ning soovitud tulemus jääb nägemata. Seetõttu tuleb arvestada ka taime
kõrgust ja lehestikku.
Aktsendina võib
kiviktaimlas kasutada igihaljaid taimi, peamiselt okaspuid. Kui neid omavahel
hoolikalt sobitada, on nad atraktiivsed aasta läbi.
Domineerivaks pilgupüüdjaks
võib kasutada ka ebatavalisi või haruldasi taimi, mis ulatuvad üle künkatipu.
Väikesed, kuid huvitavad taimed istutatakse esiplaanile. Selliselt antakse
neutraalne foon piisavalt suurel alal. Domineerivaid taimi ei peaks palju
olema. Oluline, et need sobiksid suurte kividega. Arvesse tuleks võtta kõike:
taime õitsemise aega ja kestust, õite värvi, välimust konkreetsete kivide
taustal.
Üht taime liiki ei tohiks
istutada mitmesse kohta. Lilled tuleks istutada väga suurte rühmadena. Parem on
mitte luua sümmeetrilisi kompositsioone. Hõbedaste või hallide lehtedega taimed
pehmendavad üleminekuid värvilaikude vahel.
Ei ole tarvis püüda
saavutada võimalikult suurt taimede mitmekesisust. 10 m² suurel künkal vaevalt
õnnestub ilusti järjestada 12–15 sorti. Kui istutada põhimõttel palju ja
erinevad, muutub kiviktaimla botaanikaaiaks ja soovitud mõju ei saavuta.
Õigesti rajatud
kiviktaimla hooldamine on lihtne, sest umbrohtu seal peaaegu ei kasva. Väetiste
puhul kehtib reegel parem vähem kui rohkem. Vastasel juhul kasvavad taimed
liiga kohevad, kaotavad oma kuju ning neid tuleb kärpida. Igihaljaid taimi võib
olla vajalik kevad-talvise päikese eest varjutada, selleks sobivad hästi
kuuseoksad.
Kiviktaimlates
domineerivad madala kasvuga püsikud, millele võivad ühe - ja kaheaastased
lilled aktsenti pakkuda.
Suures alpinaariumis
võiksid olla kavandatud ka käimisrajad
või eraldi kiviplaadid, mis võimaldavad juurdepääsu taimedele ja lihtsustavad
hooldamist.
3. Sobilike taimede
nimistu
4. Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda,
et kiviktaimla abiga saab muuta iga aia mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Vaja
on ainult julget pealehakkamist ning kujutlusvõimet!
Valitud said need
materjalid, mille on koostanud kogemustega aednikud, nt Hansaplanti pikaaegsed
aednikud Arnold Hannust ja Mihkel Saar.
5. Ahhaa efekt
Sain teada, et
kiviktaimlasse tulek valida võimalikult suuri kive – selliseid mida inimene ise
tõsta ei jõua. Samuti, et kivid peaksid olema ühte tüüpi ning et suurema osas
kiviktaimlast moodustavadki kivid ning nende vahel on õige vähe mulda.
6. Kasutatud materjalid
