neljapäev, 28. mai 2015

Kommentaar turbapeenrale

loetud töö teema: Turbapeenar
loetud töö autor: Ele Schiff
töö sisu, mida kursusekaaslase tööst teada said: Sain teada, kuidas istutusala ja substraati ettevalmistada, sh et kõige parem oleks rajada peenar juba aasta enne istutamist. Samuti ei teadnud varem, et peenraservas tuleb turvas kinni talluda – lahtiseks jäi küll põhjendus, st miks seda vaja teha on?

kolmapäev, 22. aprill 2015

KIVIKTAIMLA

1. Ülevaade

Esimesed kiviktaimlad ehk mägiaiad rajati Inglismaal, Eestisse jõudsid nad 1920 lõpus. Neist uhkeim ja väidetavalt oma aja Euroopa suurim rajati Oru presidendilossi nõlvadele, mille tarvis osteti Saksamaalt sadu nimetusi alpitaimi.
Tänapäeval võime kiviktaimlat kohata rohkem vanemate talumajade juures, kuid ometigi on see ilus ja dekoratiivne lillepeenar igati asjakohane ka kaasaegsetes väikeaedades, sest võimaldab mitmekesistada aia plaani ja väljanägemist ning selle hooldaminegi ei ole väga raske.
Kiviktaimla võib väikesele kodule väga palju juurde anda, sest seda saab kujundada nii kallakule, kui muldterrasile, mistõttu väikesed pinnad näevad välja suuremad ja mitmekesisemad.

2. Rajamine ja hooldamine
Kiviktaimla on populaarne oma praktilisuse poolest. Kiviktaimla rajamiseks on kõige parem ebatasane koht aias (kalle, tõus). Loodusmaastikus võiks säilitada olemasoleva pinnase, mida vajadust mööda rikastatakse.
Enne rajamist tuleb veenduda, kas koht hoiab kuiva ja juhib sadeveed ära. Vajadusel tuleks rajada äravoolu süsteem.
Kiviktaimla tõstmine ümbritsevast maapinnast kõrgemal aitab parandada drenaaži. Looduslikel nõlvadel üldjuhul pole drenaaži vaja. Drenaaž tehakse killustikust, kruusast või kividest.
Kui pinnas on liivane ja viljatu, siis see kooritakse ning täidetakse kiviktaimlale sobiva pinnasega. Liivases pinnases rajatakse nõlv madalam, et taimede juurdumise perioodil vihm liiva välja ei uhuks.
Kui pinnas on savine, rajatakse kiviktaimla kõrgemale – siis säilib niiskus ja toitaineid ei uhuta nii kiiresti välja.
Tasase maa-alaga aias, kus põhjavesi on sügaval, võib rajada kiviktaimla abil madala süvisaia. Selleks kaevatakse aia keskosa veelgi madalamaks ja kujundatakse sinna näiteks veesilm või muru, selle ümbrusesse aga rajatakse kiviktaimla taimedest ilus ja omapärane ringikujuline peenar.
Kiviktaimla asukohta valides, tuleb eelistada päikesepaistelist ja valgusrikast kohta ning eelkõige sobivad selleks kagu-, edela- ja lõunakallakud. Muidugi kui valitakse taimed, mis ei vaja päikesevalgust, on võimalik rajada peenar ka varju. Sel puhul sobib kagu ja ida pool. Varjus rajatud kiviktaimlas kasvavad ainult varjulembesed taimed.
Peenra kuju rajatakse vabakujuliselt ehk looduspäraselt või korrapäraselt. Tavaliselt rajatakse elamu lähedusse pigem korrapäraseid kiviktaimlaid. Vabakujulise kiviktaimlaga annab aga ära kasutada looduse reljeefid – kallakud, künkad, ebatasasused jne.
Ala mahamärkimiseks sobib hästi aiavoolik. Seejärel tuleb muld hoolikalt ette valmistada, et hävitada kõik püsiumbrohud. Selleks tuleb kas mürgitada herbitsiidiga või siis kaevata kahe labidalehe sügavuselt maapind hargiga läbi ning võtta välja kõik umbrohujuured.
Seejärel moodustakse väheviljakast liivasest pinnasest plaanitud kiviktaimla kuju ning asetatakse kohale kivid, mis peavad olema oma kujult suured. Kivid on oluline osa kiviktaimlas. Kivid peavad olema looduslikud ja on soovitatav kasutada ühte tüüpi kive, nt maa-, raud- ja paekive olenevalt sellest, mis neist on kättesaadavad. Kivid on vajalikud, et takistada vee aurustumist mullast, mistõttu muld püsib kivide all ja vahedes parajalt niiske ning jahe, üleliigne vesi valgub aga kiiresti ära.
Parimad on rahnud, mille üks pool on tasane. Ei soovitata võtta teravate servadega kive või väga sileda ja heleda pinnaga veeriseid, et koostis ei tunduks kunstlikuna.
Saab kasutada ka tuffi või lubjakivi rahne, dolomiiti. Ei ole soovitav kasutada tööstuslikult toodetud ehitusmaterjale – betooni, tellised ja teisi.
Hea lahendus on rajada midagi sarnast looduses leidvatele kivi või kaljude motiividega, valides kõige sobivama sõltuvalt aia maastikust. Maastikuaias asetatakse kivid vabalt, korrapärase kujuga aias paigutatakse need ruudu või ringina.
Oluline on kivid korralikult kinnitada, kolmandik või pool kivist peab jääma mulla alla. Kivid peaksid pigem lebama, mitte kõrguma, et kompositsioon oleks võimalikult stabiilne (kive võib ka maasse tsementeerida) ja oleks loomulik. Enne maasse asetamist vaadata kivid igast küljest üle, et maapinnale jääks kõige ilusam külg.
Kivid asetatakse kiviktaimlasse rõhtsalt, poolenisti mulla sisse ja väikese kaldega tahapoole, et sademeid hästi ära kasutada. Pikkust võiks kividel olla 30-60 cm.
Kui kivide asukohad on valitud ja kivid paigutatud, lisatakse kivide vahele mullasegu, mis koosneb mulla, turba ja liiva või kruusa segust vahekorras 1 : 1 : 1. Huumusrikkad segud hästi hoiavad vett, kuid liiv või kruus hoiab hästi kuiva.
Ning ongi aeg istutada taimed.  Need võiks planeerida erinevate rühmadena ning ühtlasi tuleks arvestada õitsemisaega, kõrgust ja värvust. Vähestest liikidest koosnevad suured taimerühmad mõjuvad alati paremini ja stiilsemalt, kui kirju sigri-migri. Kuna kiviktaimla ei pruugi õitseda kaua, siis võib  siis võib sinna taimi valida ka lehtede värvuse järgi ning eriti ilus on, kui õnnestub valida taimed, mille kõrgus ning lehtede kuju on erinev.
Kiviktaimla peab aasta ringi kaunis olema, seetõttu tuleks taimed valida nii, et need sobiksid kasvutingimustesse. Et saada soovitud välimus, tuleks istutada erineva kõrgusega ja kujuga taimi.
Kiviktaimlale sobivad madalad, õitsvad taimed, heintaimed, madalad sibullilled, samuti puude ja põõsaste kääbusvormid. Taimede valik on üsna lai, igale maitsele leiab midagi.
Taimi rühmitades tuleb meeles pidada, et osa siin kasvavaid liike ei õitse kauem kui kuu – ülejäänud ajal on esil lehestik. Et kiviktaimlale soovitud struktuur anda, tuleks istutada erineva kõrguse ja kujuga taimi. Arvestada tuleks, et õie värvi järgi taimi valides võivad kombinatsioonid ebaõnnestuda, sest õitsemisajad ei pruugi kattuda ning soovitud tulemus jääb nägemata. Seetõttu tuleb arvestada ka taime kõrgust ja lehestikku.
Aktsendina võib kiviktaimlas kasutada igihaljaid taimi, peamiselt okaspuid. Kui neid omavahel hoolikalt sobitada, on nad atraktiivsed aasta läbi.
Domineerivaks pilgupüüdjaks võib kasutada ka ebatavalisi või haruldasi taimi, mis ulatuvad üle künkatipu. Väikesed, kuid huvitavad taimed istutatakse esiplaanile. Selliselt antakse neutraalne foon piisavalt suurel alal. Domineerivaid taimi ei peaks palju olema. Oluline, et need sobiksid suurte kividega. Arvesse tuleks võtta kõike: taime õitsemise aega ja kestust, õite värvi, välimust konkreetsete kivide taustal.
Üht taime liiki ei tohiks istutada mitmesse kohta. Lilled tuleks istutada väga suurte rühmadena. Parem on mitte luua sümmeetrilisi kompositsioone. Hõbedaste või hallide lehtedega taimed pehmendavad üleminekuid värvilaikude vahel.
Ei ole tarvis püüda saavutada võimalikult suurt taimede mitmekesisust. 10 m² suurel künkal vaevalt õnnestub ilusti järjestada 12–15 sorti. Kui istutada põhimõttel palju ja erinevad, muutub kiviktaimla botaanikaaiaks ja soovitud mõju ei saavuta.
Õigesti rajatud kiviktaimla hooldamine on lihtne, sest umbrohtu seal peaaegu ei kasva. Väetiste puhul kehtib reegel parem vähem kui rohkem. Vastasel juhul kasvavad taimed liiga kohevad, kaotavad oma kuju ning neid tuleb kärpida. Igihaljaid taimi võib olla vajalik kevad-talvise päikese eest varjutada, selleks sobivad hästi kuuseoksad.
Kiviktaimlates domineerivad madala kasvuga püsikud, millele võivad ühe - ja kaheaastased lilled aktsenti pakkuda.
Suures alpinaariumis võiksid olla kavandatud  ka käimisrajad või eraldi kiviplaadid, mis võimaldavad juurdepääsu taimedele ja lihtsustavad hooldamist.


3. Sobilike taimede nimistu

4. Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et kiviktaimla abiga saab muuta iga aia mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Vaja on ainult julget pealehakkamist ning kujutlusvõimet!
Valitud said need materjalid, mille on koostanud kogemustega aednikud, nt Hansaplanti pikaaegsed aednikud Arnold Hannust ja Mihkel Saar.

5.  Ahhaa efekt

Sain teada, et kiviktaimlasse tulek valida võimalikult suuri kive – selliseid mida inimene ise tõsta ei jõua. Samuti, et kivid peaksid olema ühte tüüpi ning et suurema osas kiviktaimlast moodustavadki kivid ning nende vahel on õige vähe mulda.

6. Kasutatud materjalid





Istutusalade hooldamine



EESTIKEELNE NIMI

LADINAKEELNE NIMI

ÕITSEMISE AEG

LÕIKAMISE AEG

TAGASILÕIGATAVA OSA PIKKUS

Jaapani enelas
Spiraea japonica
juuli-august
Varakevadel*
alles jätta 5-30 cm
Tuhkur enelas
Spiraea x cinerea
mai
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Nipponi enelas
Spiraea nipponica
juuni
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Kaselehine enelas
Spiraea betulifolia
juuli-august
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Võnk-pärgenelas
Stephanandra incisa
juuni-juuli
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Thunbergi kukerpuu
Berberis Thunbergii
mai-juuni
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Põõsasmaran
Potentilla fruticosa
juuni-oktoober
Kohe pärast õitsemist**
lõigata terve oks maapinna lähedalt maha
Lodjap-põisenelas
Physocarpus opulifolia
juuli
Kevadel-suvel***
lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale
Siberi kontpuu
Cornus alba
juuni
Kevadel-suvel***
lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale
Harilik ebajasmiin
Philadelphus coronarius
juuni-juuli
Kevadel-suvel***
peale õitsemist lõigata ära  õisikud koos võrsetippudega, vanemad oksad lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale


* Põõsad, kes õitsevad sama aasta võrsetel.
Varakevadel lõigata noormatel põõsastel kõik oksad 5-10 cm kõrguselt maha. Siis kasvavad uued tugevad oksad, mis õitsevad rikkalikult suve teisel poolel. Vanematel põõsastel võib lõigata nõrgemad oksad maani maha, tugevamad umbes 30 cm kõrgusele.
** Kevadel ja suvel õitsevad põõsad, kes annavad kõige ilusamaid õisi eelmisel aastal kasvanud võrsetel.
Pärast õitsemist lõigata võimalikult palju äraõitsenud oksi maani maha. Noorel põõsal eemaldada enam-vähem kõik õitsenud oksad, vanemal umbes kolmandik. See soodustab järgmisel aastal õitsevate noorte okste kasvu. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Ei tohi kärpida okste latvu, sest siis hakkab põõsas liialt harunema ja muutub nn luuaks, ka ei teki siis talle iseloomulikke rikkalikult õitsevaid kaarjaid oksi.
***Põõsad, kellel arenevad õiepungad kaheaastaste ja vanemate okste lühikestel külgvõrsetel.
Igal aastal lõigata välja vanemaid harunevaid oksi – lõigata maani maha või tugeva üheaastase külgvõrse peale.


KASUTATUD MATERJAL
1. http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21
2. http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/poosa-teeb-ilusaks-oige-kaaritoo?id=64225851
3. http://eds.ee/eds/artiklid/72-oitsvaid-enelaid-kogu-suveks